Kirjeldan siinkohal järgnevat eluperioodi, aastatel 1985-88, ajal, mil käisin lasteaias. See asus samuti Mustamäel, kodust mõnisada meetrit jalutada. Vahel viis mind sinna käekõrval ema, vahel isa, ära toomisega sama. Isa isegi sagedamini, oleks nagu meeles, ju see siis sobis ta töögraafiku ja asjadega paremini. Sealt sai siis alguse sotsialiseerumine eakaaslastega ning sisuliselt esimest korda elus reaalsed võimalused mõningateks iseseisvateks valikuteks. Esimesed foldid, callid ja raised, elus ja inimsuhetes, mitte veel kaardilaua taga.
Eelnevalt läbielatud südameoperatsioon avaldas oma mõju, jõudsin seetõttu lasteaeda aasta hiljem kui enamik teisi lapsi. Lisaks oli problemaatiline asjaolu, et samuti selle operatsiooniga seoses, ei soovitatud mul esialgu liiga tugevalt sporti ja intensiivsemat füüsilist trenni teha. Seega ei ole selles midagi imekspandavat, et sattudes sinna "veteranide" sekka ning olles kõrvale tõrjutud ka mitmetest sportlikest jõuproovidest, pikematest jooksudest näiteks, sattusin peagi kiusamise objektiks. Lasteaias oli ka ujumisbassein, seal käimise osas mul tervislikke vastunäidustusi polnud, peale selle, et erinevalt rühmakaaslastest, ei osanud ma ujuda. Nii ma seal siis kössitasin, basseini ääres, kummirõngas ümber ja hoidsin kõvasti torust kinni ning olin teiste naerualune. Kasvataja, kes neid ujumistunde läbi viis, ei olnud ka järelikult piisavalt tasemel ning lasteaias ma ujuma ei õppinudki. Lohutust pakkus, et mõni minusugune oli veel, kellega siis koos mööda basseini äärt ulpisime, juttu ajasime ning sõpradeks saime. Etteruttavalt võin öelda, et õnneks oli ka koolis ujula, seal kössitasin algul samamoodi, kuid õpetaja suutis mu hirmust üle aidata ning õppisin lõpuks ujuma.
Seega, eelmises lõigus mainitud põhjustel, oli pandud alus asjaolule, et olin teistest erinev ning mõnevõrra tõrjutud. Meie rühmas mängisid poisid ja tüdrukud reeglina eraldi seltskondades. Tüdrukute kohta ei tea, kuid poiste puhul oli küll rühmas tekkinud, mingi selge, hundikarja sarnane hierarhia. Oli liider ning mõned talle lähedalseisvad, tähtsamad kamraadid, siis ülejäänud kari. Ning seejärel mõned renegaadid, kes ei soovinud karja reeglitele ja hierarhiale alluda, nende hulgas eelkõige mina. Hierarhias tõusmine käis läbi kakluste ning liidriks sai tõusta senisele liidrile kakluses tuupi tehes. Kakluste jaoks oli välja kujunenud selge koodeks ja kirjutamata reeglid. Kirjutada ega lugeda nagunii meist keegi veel ei osanudki. Kakeldi 1-1 vastu, teised olid moodustanud ümber ringi ning elasid kaasa. Võideldi rusikatega, mingi hetk pandi keegi pikali ning edasi nägi see välja rohkem maadluse moodi. Eesmärk oli vastane enda alla saada, et ta enam midagi teha ei saaks, siis oldi võitnud ning pälviti karja tunnustus ning tõusti hierarhias. Vahel esines kriimustusi ja veriseid ninasid, tõsisemaid vigastusi ei mäleta. Kui kõvasti need lasteaialapsed ikka lüüa ja väänata jõuavad. Loomulikul polnud ka eesmärki, kedagi tõsisemalt vigastada ning järgiti "koodeksit", et ei kasutatud mingeid "relvi" ja ka jalaga reeglina ei löödud ning vastase pikali olles ei kasutatud enam ka jõuliselt rusikaid. Jalaga löömise vastu kippusid mõned küll eksima, mul kujunes seepeale standardvõtteks ründavast jalast kinni haaramine ja vastase pikali murdmine seeläbi. Olgu ka öeldud, et loomulikult ei kakeldud iga päev, mängiti koos ja tehti asju ka täitsa sõbralikult, kuid sekka tuli ette.
Mina liidriks ei kippunud, kuid ei soovinud ka liidrile alluda. Allumine tähendas näiteks liidri otsusel kellegi kiusamist. Tihtipeale olin see mina ning liider saatis kellegi kiusama, siis mul tuli väljakutse vastu võtta ning kiusajaga kakelda. Valitses mentaliteet, et kakluse eest ära joosta (mille peale küll joosti järele) või mis kõige hullem, kasvatajale kaebama minna, oli põlastusväärne tegu. Lasteaia territoorium oli suur ja kasvatajad olid tihti kuskil eemal ega adunud toimuvat. Mõnikord nad muidugi ka sattusid kaklustele peale ning lahutasid need ära. Ma olin enamikest suuremat kasvu ning mulle pealesurutud kaklused reeglina võitsin. See oli ka heidutav, kuna edaspidi tuli vähem kakelda. Liidrid ise ei tahtnud minuga üldiselt kakelda, ega autoriteedi kaotusega riskida, kuna mina nende staatust nagunii otseselt ei ohustanud ega neid välja ei kutsunud. Muidugi kiusati ka muul viisil, reeglina mu asju lõhkudes, näiteks salvokelk tambiti mingi raudoraga pilbasteks. Vanematele olin toimuvast kiusamisest küll rääkinud, ema seisukoht oli, et see on ju hirmus, peaks rääkima kasvatajatega jne. Isa oli praktilisem mees, ütles et hea lahendus on rusikas silmaauku äsada ning jäetakse rahule. Olgu siinkohal selguse huvides lisatud, et ei olnud mu isa mingi vägivaldne tüüp, lihtsalt elukogenud vanakooli mees. Seda ta soovitust ma küll kunagi päris otseselt ei rakendanud. Seega minu argipäevad möödusid tihti karjast eemal, üksi jalutades ning oli ka paar parimat sõpra, kellega koos eemal mängisime. Selle õiguse, omaette mängida ja mitte pidevalt karja kiusamise ohvrid olla, olime me omale sisuliselt kaklustes välja võidelnud. Liidritele muidugi ei meeldinud, et on tegelasi, kes on omapäi ega allu otseselt nende diktaadile ning siit jõuame niiöelda minu lastaeia aja omamoodi "kõrghetkeni", milleks on nõiaprotsess.
Tõenäoliselt toimus see kunagi 1987.a kevadtalvel, mil olin peagi 6 aastaseks saamas ning pidanuks ehk sügisel juba kooli minema. Lähemaid sõpru polnud parasjagu kohal, see oli ehk mõni aeg pärast seda kui mu kelk oli pilbasteks lõhutud, uut polnud veel saanud, et kelgumäel olla, kus enamik lapsi aega veetis. Seega jalutasin ma üksiku hundina taas mööda lasteaia territooriumi ringi ning mõtisklesin omaette. Käisin mõned tiirud ümber lasteaia hoone ning vaatasin, kus mida toimub. Järsku kostus kelgumäe poolt tavapärasest märgatavalt kõvemat kisa. Vaatasin sinna suunas ja nägin, et lapsed kogunevad ümber mingi ronimisredeli millegipärast. Seadsin samuti sammud sinnapoole, et näha, mis seal toimub. Loogiline reaktsioon kas pole? Kuigi aimanuks ma, millega päev lõpeb, põgenenuks teises suunas. Samas ei saa välistada, et see ei oleks isegi midagi muutnud. Kuigi vast siiski. Võib-olla oleks see muutnud kõike, sealhulgas seda, et ma ei oleks praegu antivaxer ega oleks saanud kunagi ka mänguriks. Aga olgu, jätkan juhtunu kirjeldusega.
Astusin läbi lume lähemale, jõudsin lastesumma juurde ronimisredeli ümber. Avanes vaatepilt, kus redeli kõrval maas, istus üks tüdruk ning töinas kõva häälega nutta. Valge lumi ta ümber värvus üha punasemaks, ninast voolavast verest. Ta oli ilmselgelt kelgumäest suure hooga vastu seda redelit põrutanud ning nina veriseks ja näo lõhki löönud. Seda kinnitasid mu kõrval ka paar teise rühma poissi kui küsisin neilt, mis juhtus. Pealtnäha kole ja kindlasti valus vigastus, kuid õnneks ei miskit eluohtlikku. Seejärel jooksis kohale ka kasvataja, kes nõudis hüsteerilise häälega aru, mis juhtus. Edasi ma paraku ei märganud või ehk pigem ei mäleta kõiki detaile. Mismoodi ning mis järjekorras ning kuidas täpselt kõik edasi käis. Ei mäleta ehk seepärast, et püüdsin palju aastaid seda sündmust unustada ja alla suruda. Igatahes käis kõik väga kiiresti, hundikarja juht tõstis käe, osutas sõrmega minu peale ning hüüdis: "See poiss lõi seda tüdrukut jalaga näkku!". Ma olin nii jahmunud, et ei osanud isegi mitte midagi öelda. Vahtisin seal lihtsalt lolli näoga, karp lahti ilmselt mingid sekundid. Nagu WTF, mida ma küll tookord ilmselt täpselt sellisel kujul mõelda ei osanud, kuid mõte jääb samaks. Pärast nende armutute sekundite kaotamist, leidsin end olukorrast, kus karjajuhi järel olid tõusnud teisedki käed ning sõrmed minu suunas. Demokraatlik enamus oli just otsustanud, et ma olen süüdi selles, et peksin seda tüdrukut jalaga näkku. Oma ilusate talvesaabastega, mille vanemad mulle hiljuti ostnud olid. Ma ei mäleta detaile, kas seda väitsid tõesti kõik, sealhulgas ka need poisid, kellelt olin ehk maksimum minut tagasi ise seda küsinud ning nad olid mulle öelnud, mis tegelikult juhtus. Igatahes kasvataja-inkvisiitori jaoks oli asi selge, mul nabiti tema poolt kratist kinni ning asuti tuleriida, st esialgu lasteaia hoone poole tirima. Siis ma ehk esitasin ka esimesed selgemad vastuväited, et nad valetavad, see ei olnud ju nii, kuid need läksid kurtidele kõrvadele. Samuti ei kuulnud ma paarikümnepealiselt lastesummalt enam ühtegi toetushäält ega vastuväidet, minu selleks hetkeks ilmselt tõestatud süüle.
Minu teada ei küsitlenud keegi täpsemalt kunagi ka viga saanud tüdrukut ennast. Ma palusin talt küsida, inkvisiitorid väitsid, et küsisid ning ta olevat mu süüd kinnitanud. Jääb kaks võimalust, kas nad tegelikult ei vaevunudki teda küsitlema, kuna olid kõiges juba nagunii kindlad või siis mängis ka tüdruk karjaga kaasa. Ei tea, kumb tõene oli, kuid minujaoks polnud sellel enam vahet. Olin kurjategija, rahvavaenlane, maniakk. Esmalt töötlus kasvataja poolt, seejärel lasteaia juhataja kabinetis, kus pidin kuulma, millise kohutava kuriteo just toime olin pannud. Igasugused vastuväited, pisaratega või ilma, kõlasid nagu seinale ja põrkusid vastu argumenti, et ei ole mõtet tagasi ajada, sellega teed oma olukorra ainult hullemaks, kõik ju nägid. Seejärel saabusid kohale vanemad, kellele selgitati, et teie poeg osutus paraku maniakiks ning teda ei saa ilmselt tavalasteaias enam pidada, vaja on rangeid sanktsioone. Nad olid loomulikult väga ehmunud. Kõige valusam asja juures minu jaoks oli muidugi see, et ka vanemad uskusid inkvisiitoreid, mitte mind ning pärast kodus elasin ülekuulamised ja süüdistused uuesti läbi. Lõpuks loobusin vastu vaidlemast, nähes, et see nagunii kuhugi ei vii, süüdi ka ei tunnistanud, kuid olin lihtsalt vait. Kapseldusin mingitesse muudesse mõtetesse.
Lasteaia nõudel, saadeti mind kuhugi psühhiaatrilistesse komisjonidesse ja uuringutele, kus siis spetsialistid pidid otsustama, mis minust edasi saab. Võimaluste hulgas oli ka mingi kinnine raviasutus, edasi ehk erikool. Nood siis küsitlesid mind ja tegid kõiksugu teste ja värke. Lõpuks nende omavahelisest jutust jäi taoline mulje, et midagi nagu otseselt ei ole, justkui normaalne laps, samas päris nii ei saa ka ju ikka kirja panna sellise iseloomustuse järel, mis lasteaiast saadi. Kinnistest asutustest siiski pääsesin, kirja pandi mingi hüperaktiivsus või krt teab, mis diagnoos täpselt ning lisati, et komisjoni hinnangul sügiseks kooliküps veel pole ning soovitati veel aastat lasteaias. Seega selle juhtumi tõttu jäin lasteaias "istuma" ning jõudsin kooli aasta hiljem. Kõnealune hundikari liikus ees ära kooli ning ma eeldan, et nii mõnigi neist karjajuhtidest on praeguseks ilmselt edukas ärimees või poliitik.
Viimane aasta lasteaias, olin uues rühmas, kus olin ise juba teistest veidi vanem ning ka kasvueelis oli veelgi suurenenud, seega mingid karjahüäänid eriti tülitada ei julgenud, ma ise ka seal endiselt diktaatorlikke ambitsioone ei omanud ning sain kaaslastega hästi läbi. Kindlasti kõige positiivsem lasteaiaasta. Kasvatajast õhkus samuti inimlikkust, eelmise inkvisiitoriga võrreldes. Mäletan, et ta õpetas mu kabet mängima ning mõne aja pärast juba võitsin nii kõiki teisi oma rühmas kui ka kasvatajat ennast! See oli mu esimene kokkupuude mõttemängudega.
Selle postituse kokkuvõtteks võin veel lisada, et see nõiaprotsessi sündmus jättis kindlasti sügava jälje. Eelkõige just alateadvusse. Umbes 30a hiljem, käisin veidi teraapias, et leida alateadvusest üles tõenäoliselt juba lapsepõlvest sinna tekkinud probleemid, mis olid tõenäoliselt hiljem soodustavaks teguriks sõltuvushäiretele, eelkõige gamblimisele. Siis sai ka terapeudiga töötatud just selle sündmusega ning pärast seda hakkas nagu kuidagi kergem küll ning ka destruktiivsed gamblid tõesti vähenesid. Teadlikult aga õpetas see mulle eluks ajaks midagi väga tähtsat. Enamusel ei ole alati õigus ega autoriteetidel/ekspertidel samuti mitte. Ning tõi suurepärase näite massi/karja psühholoogiast ning käitumisest. See ei ole kindlasti ainus põhjus, kuid siiski võis anda esimese olulise tõuke suunas, miks olen täna antivaxer. Järgmises loos soovin siiski ajas edasi liikuda ning püüda leida ka muid tegureid ja põhjusi selle küsimuse mõistmiseks.
No comments:
Post a Comment