Tere kool!

 

Sügisel 1988, jõudis kätte minu esimene koolipäev. Kooliks oli kodulähedane õppeasutus, praegune Arte gümnaasium. Algas kõik paraja segadusega, uutmistuhinas oli sealgi mingi uus moeröögatus, et klassid võiks olla 1. klassist alates mingi spetsiaalse kallakuga. Nii pandi mind esialgu kunstiklassi nimekirja. Anti igaks juhuks kätte ka suur paber ja pliiatsid ning kästi miskit joonistada. Selle katse ma igatahes feilisin täiega ning praagiti kunstiklassist välja kui andetu. Seejärel oli valida tavaklass ning spordiklass. Ei mäleta, mis vaimuhiiglase saatusliku otsuse tagajärjel see just nii läks, kuid leidsin end peagi spordiklassist. Pole raske arvata, mis seal peagi saama hakkas. Sinna olid loomulikult koondunud taas kõik piirkonna hundikarja tugevamad ning agressiivsemad isendid. Minul oli aga kehalises kasvatuses endiselt ettevalmistusgrupp, seega ei saanud kõike kaasa teha, mulle normid ei kehtinud ning eristusin kiirelt karjast. Loomulikult päädis see pidevate kiusamiste, löömingute ja skandaalidega. Äkki oleks pidanud joonistamisega ikka rohkem pingutama krt. Olukord teravnes üha, keeldusin taas karja liidritele allumast ning sattusin pidevasse konflikti, nii klassikaaslaste kui osade õpetajatega. Üha sagedamini voolas ka veri, nii enda kui klassikaaslaste ninadest ja nägudest. Mõni kutt oli eriti vihane norija ja kakleja, kes peksis märksa valusamalt ega hoolinud lasteaias kehtinud "koodeksist". Ta suutis ka minu mõnel korral lõpuks afektiseisundisse viia ja loomastuma panna. Mäletan episoodi, kus äsasin lõpuks harjavarrega, kuid ta sai eest ära ning tabasin teist klassivenda, kes mind ka küll sekka kiusanud oli. Verd tuli suhteliselt palju ja skandaal oli suur. Lõpuks oleksin kooli peaaegu põlema pannud, seda küll mitte otseselt tahtlikult. Olin peale kehalise tundi riietusruumist viimane lahkuja ning viskasin mõne kiusaja riided lambi otsa enne kui ära läksin. Lambid jäid põlema ning need läksid hõõglambi otsas kärssama, õnneks sattus õpetaja enne peale kui midagi hullemat juhtunuks. Eks ma läksin ka üle piiri, tuleb tunnistada, kuid seekord otsustasin igatahes vastu võidelda ja mitte alluda, ei kiusajate diktaadile ega ka õpetajatele-inkvisiitoritele, kes süüd vaid minus nägid. Võrreldes lasteaiaga olid klassiruumid väiksemad ning kiusamine toorem, seega lihtsalt eemale kõndida, muud teha tundus võimatu, seega tuli vastu hakata. Pärast intsidenti lambiga, kutsuti vanemad kooli ja õnneks leiti parim lahendus ning teisaldati mind spordiklassist tavaklassi. Oh üllatust, seal kõik muutus, õhkkond oli märksa sõbralikum ning sain kaklemise asemel õppimisele hakata keskenduma. Iroonilise vahemärkusena lisan, et põhikooliks 5. klassis pandi see minu klass kokku tollesama spordiklassiga, kus enne olin. Vanad "kamraadid" tulid ja irvitasid, et ega ma ikka ei pääse nende käest. See oli küll naljaga öeldud, suurim löömamees oli vahepeal istuma jäänud või erikooli saadetud, kõik olime suuremaks kasvanud ning saime põhikooli lõpuni ilma kaklemata läbi. Viimane tõsisem kaklus elus, toimuski mul tolleaegse algkooli viimase, 4. klassi lõpus ühe vene kutiga, kes seejärel taas istuma jäi. Järgmised 30a on mulle seni tõestanud, et on võimalik elada ka kaklemata.  

Õppeedukus oli mul algkoolis igati hea. Tunnistusel olid reeglina kõik neljad-viied, vahel tuli erandina mõni üksik 3 ka. Erilist kodus õppimise ega tuupimise harjumust ei tekkinud, piisas kui koolis kohal olin ning sai asjad selgeks ja tehtud. Olin siiski ka tihti haige, igasugu kõrvapõletikud ja viirushaigused kimbutasid sageli. Humanitaarainetes üldiselt piisas kui lugesin õpiku peatüki enne tundi läbi, seejärel haarasin asju lennult ning kui kehv päev oli, sain vahel ka nelja. Matemaatikaga olid vahel suuremad mured kui olin haiguse tõttu pikemalt puudunud taas, kuid algkoolis ei olnud ka sellega liiga suuri raskusi ning sain peagi järjele. Seega jäi parasjagu aega koolivälistele tegevustele, mida kirjeldan juba mõnel teisel korral. 

Hundikari ja nõiaprotsess

 

Kirjeldan siinkohal järgnevat eluperioodi, aastatel 1985-88, ajal, mil käisin lasteaias. See asus samuti Mustamäel, kodust  mõnisada meetrit jalutada. Vahel viis mind sinna käekõrval ema, vahel isa, ära toomisega sama. Isa isegi sagedamini, oleks nagu meeles, ju see siis sobis ta töögraafiku ja asjadega paremini. Sealt sai siis alguse sotsialiseerumine eakaaslastega ning sisuliselt esimest korda elus reaalsed võimalused mõningateks iseseisvateks valikuteks. Esimesed foldid, callid ja raised, elus ja inimsuhetes, mitte veel kaardilaua taga. 

Eelnevalt läbielatud südameoperatsioon avaldas oma mõju, jõudsin seetõttu lasteaeda aasta hiljem kui enamik teisi lapsi. Lisaks oli problemaatiline asjaolu, et samuti selle operatsiooniga seoses, ei soovitatud mul esialgu liiga tugevalt sporti ja intensiivsemat füüsilist trenni teha. Seega ei ole selles midagi imekspandavat, et sattudes sinna "veteranide" sekka ning olles kõrvale tõrjutud ka mitmetest sportlikest jõuproovidest, pikematest jooksudest näiteks, sattusin peagi kiusamise objektiks. Lasteaias oli ka ujumisbassein, seal käimise osas mul tervislikke vastunäidustusi polnud, peale selle, et erinevalt rühmakaaslastest, ei osanud ma ujuda. Nii ma seal siis kössitasin, basseini ääres, kummirõngas ümber ja hoidsin kõvasti torust kinni ning olin teiste naerualune. Kasvataja, kes neid ujumistunde läbi viis, ei olnud ka järelikult piisavalt tasemel ning lasteaias ma ujuma ei õppinudki. Lohutust pakkus, et mõni minusugune oli veel, kellega siis koos mööda basseini äärt ulpisime, juttu ajasime ning sõpradeks saime. Etteruttavalt võin öelda, et õnneks oli ka koolis ujula, seal kössitasin algul samamoodi, kuid õpetaja suutis mu hirmust üle aidata ning õppisin lõpuks ujuma. 

Seega, eelmises lõigus mainitud põhjustel, oli pandud alus asjaolule, et olin teistest erinev ning mõnevõrra tõrjutud. Meie rühmas mängisid poisid ja tüdrukud reeglina eraldi seltskondades. Tüdrukute kohta ei tea, kuid poiste puhul oli küll rühmas tekkinud, mingi selge, hundikarja sarnane hierarhia. Oli liider ning mõned talle lähedalseisvad, tähtsamad kamraadid, siis ülejäänud kari. Ning seejärel mõned renegaadid, kes ei soovinud karja reeglitele ja hierarhiale alluda, nende hulgas eelkõige mina. Hierarhias tõusmine käis läbi kakluste ning liidriks sai tõusta senisele liidrile kakluses tuupi tehes. Kakluste jaoks oli välja kujunenud selge koodeks ja kirjutamata reeglid. Kirjutada ega lugeda nagunii meist keegi veel ei osanudki. Kakeldi 1-1 vastu, teised olid moodustanud ümber ringi ning elasid kaasa. Võideldi rusikatega, mingi hetk pandi keegi pikali ning edasi nägi see välja rohkem maadluse moodi. Eesmärk oli vastane enda alla saada, et ta enam midagi teha ei saaks, siis oldi võitnud ning pälviti karja tunnustus ning tõusti hierarhias. Vahel esines kriimustusi ja veriseid ninasid, tõsisemaid vigastusi ei mäleta. Kui kõvasti need lasteaialapsed ikka lüüa ja väänata jõuavad. Loomulikul polnud ka eesmärki, kedagi tõsisemalt vigastada ning järgiti "koodeksit", et ei kasutatud mingeid "relvi" ja ka jalaga reeglina ei löödud ning vastase pikali olles ei kasutatud enam ka jõuliselt rusikaid. Jalaga löömise vastu kippusid mõned küll eksima, mul kujunes seepeale standardvõtteks ründavast jalast kinni haaramine ja vastase pikali murdmine seeläbi. Olgu ka öeldud, et loomulikult ei kakeldud iga päev, mängiti koos ja tehti asju ka täitsa sõbralikult, kuid sekka tuli ette. 

Mina liidriks ei kippunud, kuid ei soovinud ka liidrile alluda. Allumine tähendas näiteks liidri otsusel kellegi kiusamist. Tihtipeale olin see mina ning liider saatis kellegi kiusama, siis mul tuli väljakutse vastu võtta ning kiusajaga kakelda. Valitses mentaliteet, et kakluse eest ära joosta (mille peale küll joosti järele) või mis kõige hullem, kasvatajale kaebama minna, oli põlastusväärne tegu. Lasteaia territoorium oli suur ja kasvatajad olid tihti kuskil eemal ega adunud toimuvat. Mõnikord nad muidugi ka sattusid kaklustele peale ning lahutasid need ära. Ma olin enamikest suuremat kasvu ning mulle pealesurutud kaklused reeglina võitsin. See oli ka heidutav, kuna edaspidi tuli vähem kakelda. Liidrid ise ei tahtnud minuga üldiselt kakelda, ega autoriteedi kaotusega riskida, kuna mina nende staatust nagunii otseselt ei ohustanud ega neid välja ei kutsunud. Muidugi kiusati ka muul viisil, reeglina mu asju lõhkudes, näiteks salvokelk tambiti mingi raudoraga pilbasteks. Vanematele olin toimuvast kiusamisest küll rääkinud, ema seisukoht oli, et see on ju hirmus, peaks rääkima kasvatajatega jne. Isa oli praktilisem mees, ütles et hea lahendus on rusikas silmaauku äsada ning jäetakse rahule. Olgu siinkohal selguse huvides lisatud, et ei olnud mu isa mingi vägivaldne tüüp, lihtsalt elukogenud vanakooli mees. Seda ta soovitust ma küll kunagi päris otseselt ei rakendanud. Seega minu argipäevad möödusid tihti karjast eemal, üksi jalutades ning oli ka paar parimat sõpra, kellega koos eemal mängisime. Selle õiguse, omaette mängida ja mitte pidevalt karja kiusamise ohvrid olla, olime me omale sisuliselt kaklustes välja võidelnud. Liidritele muidugi ei meeldinud, et on tegelasi, kes on omapäi ega allu otseselt nende diktaadile ning siit jõuame niiöelda minu lastaeia aja omamoodi "kõrghetkeni", milleks on nõiaprotsess. 

Tõenäoliselt toimus see kunagi 1987.a kevadtalvel, mil olin peagi 6 aastaseks saamas ning pidanuks ehk sügisel juba kooli minema. Lähemaid sõpru polnud parasjagu kohal, see oli ehk mõni aeg pärast seda kui mu kelk oli pilbasteks lõhutud, uut polnud veel saanud, et kelgumäel olla, kus enamik lapsi aega veetis. Seega jalutasin ma üksiku hundina taas mööda lasteaia territooriumi ringi ning mõtisklesin omaette. Käisin mõned tiirud ümber lasteaia hoone ning vaatasin, kus mida toimub. Järsku kostus kelgumäe poolt tavapärasest märgatavalt kõvemat kisa. Vaatasin sinna suunas ja nägin, et lapsed kogunevad ümber mingi ronimisredeli millegipärast. Seadsin samuti sammud sinnapoole, et näha, mis seal toimub. Loogiline reaktsioon kas pole? Kuigi aimanuks ma, millega päev lõpeb, põgenenuks teises suunas. Samas ei saa välistada, et see ei oleks isegi midagi muutnud. Kuigi vast siiski. Võib-olla oleks see muutnud kõike, sealhulgas seda, et ma ei oleks praegu antivaxer ega oleks saanud kunagi ka mänguriks. Aga olgu, jätkan juhtunu kirjeldusega. 

Astusin läbi lume lähemale, jõudsin lastesumma juurde ronimisredeli ümber. Avanes vaatepilt, kus redeli kõrval maas, istus üks tüdruk ning töinas kõva häälega nutta. Valge lumi ta ümber värvus üha punasemaks, ninast voolavast verest. Ta oli ilmselgelt kelgumäest suure hooga vastu seda redelit põrutanud ning nina veriseks ja näo lõhki löönud. Seda kinnitasid mu kõrval ka paar teise rühma poissi kui küsisin neilt, mis juhtus. Pealtnäha kole ja kindlasti valus vigastus, kuid õnneks ei miskit eluohtlikku. Seejärel jooksis kohale ka kasvataja, kes nõudis hüsteerilise häälega aru, mis juhtus. Edasi ma paraku ei märganud või ehk pigem ei mäleta kõiki detaile. Mismoodi ning mis järjekorras ning kuidas täpselt kõik edasi käis. Ei mäleta ehk seepärast, et püüdsin palju aastaid seda sündmust unustada ja alla suruda. Igatahes käis kõik väga kiiresti, hundikarja juht tõstis käe, osutas sõrmega minu peale ning hüüdis: "See poiss lõi seda tüdrukut jalaga näkku!". Ma olin nii jahmunud, et ei osanud isegi mitte midagi öelda. Vahtisin seal lihtsalt lolli näoga, karp lahti ilmselt mingid sekundid. Nagu WTF, mida ma küll tookord ilmselt täpselt sellisel kujul mõelda ei osanud, kuid mõte jääb samaks. Pärast nende armutute sekundite kaotamist, leidsin end olukorrast, kus karjajuhi järel olid tõusnud teisedki käed ning sõrmed minu suunas. Demokraatlik enamus oli just otsustanud, et ma olen süüdi selles, et peksin seda tüdrukut jalaga näkku. Oma ilusate talvesaabastega, mille vanemad mulle hiljuti ostnud olid. Ma ei mäleta detaile, kas seda väitsid tõesti kõik, sealhulgas ka need poisid, kellelt olin ehk maksimum minut tagasi ise seda küsinud ning nad olid mulle öelnud, mis tegelikult juhtus. Igatahes kasvataja-inkvisiitori jaoks oli asi selge, mul nabiti tema poolt kratist kinni ning asuti tuleriida, st esialgu lasteaia hoone poole tirima. Siis ma ehk esitasin ka esimesed selgemad vastuväited, et nad valetavad, see ei olnud ju nii, kuid need läksid kurtidele kõrvadele. Samuti ei kuulnud ma paarikümnepealiselt lastesummalt enam ühtegi toetushäält ega vastuväidet, minu selleks hetkeks ilmselt tõestatud süüle. 

Minu teada ei küsitlenud keegi täpsemalt kunagi ka viga saanud tüdrukut ennast. Ma palusin talt küsida, inkvisiitorid väitsid, et küsisid ning ta olevat mu süüd kinnitanud. Jääb kaks võimalust, kas nad tegelikult ei vaevunudki teda küsitlema, kuna olid kõiges juba nagunii kindlad või siis mängis ka tüdruk karjaga kaasa. Ei tea, kumb tõene oli, kuid minujaoks polnud sellel enam vahet. Olin kurjategija, rahvavaenlane, maniakk. Esmalt töötlus kasvataja poolt, seejärel lasteaia juhataja kabinetis, kus pidin kuulma, millise kohutava kuriteo just toime olin pannud. Igasugused vastuväited, pisaratega või ilma, kõlasid nagu seinale ja põrkusid vastu argumenti, et ei ole mõtet tagasi ajada, sellega teed oma olukorra ainult hullemaks, kõik ju nägid. Seejärel saabusid kohale vanemad, kellele selgitati, et teie poeg osutus paraku maniakiks ning teda ei saa ilmselt tavalasteaias enam pidada, vaja on rangeid sanktsioone. Nad olid loomulikult väga ehmunud. Kõige valusam asja juures minu jaoks oli muidugi see, et ka vanemad uskusid inkvisiitoreid, mitte mind ning pärast kodus elasin ülekuulamised ja süüdistused uuesti läbi. Lõpuks loobusin vastu vaidlemast, nähes, et see nagunii kuhugi ei vii, süüdi ka ei tunnistanud, kuid olin lihtsalt vait. Kapseldusin mingitesse muudesse mõtetesse. 

Lasteaia nõudel, saadeti mind kuhugi psühhiaatrilistesse komisjonidesse ja uuringutele, kus siis spetsialistid pidid otsustama, mis minust edasi saab. Võimaluste hulgas oli ka mingi kinnine raviasutus, edasi ehk erikool. Nood siis küsitlesid mind ja tegid kõiksugu teste ja värke. Lõpuks nende omavahelisest jutust jäi taoline mulje, et midagi nagu otseselt ei ole, justkui normaalne laps, samas päris nii ei saa ka ju ikka kirja panna sellise iseloomustuse järel, mis lasteaiast saadi. Kinnistest asutustest siiski pääsesin, kirja pandi mingi hüperaktiivsus või krt teab, mis diagnoos täpselt ning lisati, et komisjoni hinnangul sügiseks kooliküps veel pole ning soovitati veel aastat lasteaias. Seega selle juhtumi tõttu jäin lasteaias "istuma" ning jõudsin kooli aasta hiljem. Kõnealune hundikari liikus ees ära kooli ning ma eeldan, et nii mõnigi neist karjajuhtidest on praeguseks ilmselt edukas ärimees või poliitik. 

Viimane aasta lasteaias, olin uues rühmas, kus olin ise juba teistest veidi vanem ning ka kasvueelis oli veelgi suurenenud, seega mingid karjahüäänid eriti tülitada ei julgenud, ma ise ka seal endiselt diktaatorlikke ambitsioone ei omanud ning sain kaaslastega hästi läbi. Kindlasti kõige positiivsem lasteaiaasta. Kasvatajast õhkus samuti inimlikkust, eelmise inkvisiitoriga võrreldes. Mäletan, et ta õpetas mu kabet mängima ning mõne aja pärast juba võitsin nii kõiki teisi oma rühmas kui ka kasvatajat ennast! See oli mu esimene kokkupuude mõttemängudega.

Selle postituse kokkuvõtteks võin veel lisada, et see nõiaprotsessi sündmus jättis kindlasti sügava jälje. Eelkõige just alateadvusse. Umbes 30a hiljem, käisin veidi teraapias, et leida alateadvusest üles tõenäoliselt juba lapsepõlvest sinna tekkinud probleemid, mis olid tõenäoliselt hiljem soodustavaks teguriks sõltuvushäiretele, eelkõige gamblimisele. Siis sai ka terapeudiga töötatud just selle sündmusega ning pärast seda hakkas nagu kuidagi kergem küll ning ka destruktiivsed gamblid tõesti vähenesid. Teadlikult aga õpetas see mulle eluks ajaks midagi väga tähtsat. Enamusel ei ole alati õigus ega autoriteetidel/ekspertidel samuti mitte. Ning tõi suurepärase näite massi/karja psühholoogiast ning käitumisest. See ei ole kindlasti ainus põhjus, kuid siiski võis anda esimese olulise tõuke suunas, miks olen täna antivaxer. Järgmises loos soovin siiski ajas edasi liikuda ning püüda leida ka muid tegureid ja põhjusi selle küsimuse mõistmiseks. 

Algusaastad ENSV päikeselistes oludes

 

Sündisin kenal kevadpäeval 12. mail 1981.a Tallinnas. Tuleb tunnistada, et ega ma ise ei mäleta kui kena või milline see päev täpsemalt oli, kuid ema on nagu maininud, et oli täitsa ok. Vanemad olid mul kõrgharidusega, ema õpetaja, isa insener. Koduks sai isa Mustamäe korter, kus praegugi elan, algul vaheldumisi ema üürikaga Keilas. Esimene mälupilt, mis mul siiani meeles, oli siiski väga vara, olin ehk veidi üle aasta vana, viimaseid aegu, mil ema mind lapsevankris ringi kärutas, oli tõenäoliselt 1982. a suvi. Mäletan, et nägin maja siluetti ühel pool, ikka kodumaja, Mustamäe 5 korruseline paneelikas. Otse üleval helesinine taevas ning paremale poole ilmus äkki naisterahvas, kellega ema jäi maja nurgapeal juttu ajama. Liialdaksin kui ütleksin, et sain aru kõigest, mida nad rääkisid, veel enam selle mäletamisest. Siiski väidan kindlalt, et sain aru kui räägiti minust. Konteksti mäletan samuti, jutt oli, et poiss juba vankri jaoks liiga suureks kasvanud, varsti oht, et keerab end üle ääre, tuleb käru muretseda, millega teda lükata. Vaevalt ma siis taipasin, mis on käru või vankri äär, kuid need sõnad on meeles. Seepeale loomulikult tekkis eriline tähelepanuvajadus ning soov näidata, et neist aru sain ning vingerdasin agressiivselt vankri ääre suunas. Käru igatahes tuli ning mäletan ka selles istumist häguselt. 

Järgmised mälupildid pärinevad ajast, mil olin 3ne ning seonduvad peamiselt haiglate ja arstidega. Teadus oli jõudsalt arenemas isegi NSVL-s ning mingi rutiinse arstivisiidi käigus avastati midagi kahtlast ning saadeti täiendavatele uuringutele. Tulemuseks diagnoos: pulmonaalstenoos ehk maakeeli südame kopsuarteri ahenemine-kaasasündinud südamerike. Prognoos: oodatav eluiga ilma operatsioonita 15-20a. Seega näidustus opereerida, mida varem, seda parem. Opereeriti 1984.a oktoobris, Tartus, Maarjamõisa haiglas, nüüdses ülikooli kliinikumis. Mäletan, kuidas istusin opitoas haiglavoodil heatujulisena, seal tundus kõik nii põnev. Siis sain narkoosisüsti tagumikku. Operatsioon kestis väidetavalt mitu tundi, oli üks keerulisemaid südamelõikusi, mida sel ajal NSVL-s üldse tehti. Mõned aastad varem taolisi lõikusi veel ei tehtud, seega läks ilmselt õnneks, et ei sündinud mõni a varem. Kunstliku vereringe aparaadiga ühendatud, rindkere pikalt lahti lõigatud, süda välja võetud ning kirurgi käes, tehti sinna mingeid lõikeid, kirjeldati mulle aastaid hiljem seda protsessi. Tänapäevaks olevat sellise rikke parandamiseks väidetavalt leiutatud vähem invasiivsed meetodid. Aga Tartu Ülikooli vanakooli professor sai oma tööga siiski hästi hakkama ning mul tuli pilt uuesti ette. Väidetavalt küll 3 päeva hiljem kui pidanuks. Olevat tekkinud mingi allergiline reaktsioon ning ma polnud 3 päeva kunstlikust koomast välja saanud. Ühtäkki oli aga pilt ees ning mäletan, et olin käsist-jalust juhtmetega ühendatud ning kuskil üleval blinkisid punased ja rohelised tulukesed. Ümberringi käis nagu mingi sagimine. Järgmises mälupildis olin vist samas ruumis aga teises kohas. Segane värk. Sain sealt intensiivist siiski peagi tulema ja paar päeva hiljem olin juba mööda haigla koridori ringi tahtnud joosta. Kokku viibisin koos emaga seal haiglas siiski 2 kuud, tehti igasugu järelkontrolle ja taastusravi-võimlemisi ja asju. Rinna peal oli suur punane arm, kust mingil hetkel niidid välja võeti. Seejärel käisin iga poole a tagant, hiljem kuni täisealiseks saamiseni, korra aastas kardioloogi juures kontrollides. Selgus, et kõik oli ok ja rike oli parandatud. Ehk sai aju siiski operatsiooni eelsel ajal, mil südame veresoon ahenenud oli kahjustada? Või ehk operatsiooni või sellele järgnenud 3 päeva pikemaks veninud kooma ajal? Sel juhul ehk ei peaks kauem otsima vastust küsimusele, miks olen antivaxer. Siiski kaevan edasi ning püüan põhjuseid leida ka hilisematest aastatest.

 

 

Arutlen veidi propagandast!

 

Täna, päeval mil neid ridu kirjutan, on oluline aastapäev. Keegi ehk mäletab, mille aastapäev?  Vaevalt on meie seas enam inimesi, kes oleksid näinud ja mäletaksid sündmust ennast. Üha väiksem osa, eelkõige peale kasvava uue põlvkonna tõttu, kuid siiski veel rohkearvuliselt, on neid, kes mäletavad aegu, mil see aastapäev reaalselt eriti tähtis ning au sees oli. Seda tänu riiklikule kuvandile ja propagandale. Mis on propaganda?  Definitsiooni saate kindlasti googlest, wikipediast või mujalt paari kliki kaugusel olevast käepärasest abivahendist. Mitmed mu pokkerisõbrad on lõpetanud ka TLÜ  või mõne muu kõrgkooli, kus on kindlasti üritatud asja olemust ka laiemalt selgitada. Mina ei ole kahjuks või õnneks nendes loengutes ega aruteludes osalenud, kuid see on siin minu blogi ning seega püüan kirjeldada, mis see minu silmis on. 

Minu silmis on propaganda, lihtsustatult öelduna, inimeste mõjutamine, rahumeelsel viisil, peamiselt sõnade jõul, otsese eesmärgiga panna inimesi oma vaateid ümber hindama, millegi osas soovitavat seisukohta võtma. See on väga oluline, riikides on olnud lausa propagandaministeeriumid ning eraldi -osakonnad selle eesmärgi teenistuses. Eelkõige siis totalitaarsetes riikides nagu natsi Saksamaa või NSVL. Kas siis nüüd, demokraatlikes riikides enam seda nähtust polegi?  On see midagi vaid diktatuuririikidele omast? Minu arvates on taotluslik suunamudimine siiski täiesti olemas ning suures mahus igapäevaselt meie ümber. Kõik ei ole muidugi poliitiline propaganda, kuid kasvõi lihtsal telereklaamil on sarnane eesmärk. Ka tuntud pokkerisõprade seas on mitu reklaamiärimeest, turundajat-propagandatöötajat. See on meie igapäevase elu osa ning tihti ei pruugi kuidagi halb olla. Arutlus kisub keeruliseks, milline mõjutamine on siis halb või negatiivne, kust läheb piir? Kui püüaksin seda küsimust arutleda sotsiaalmeedias, tuues juurde konkreetseid, kuumemaid päevakajalisi näiteid, siis läheksid arvamused kindlasti suuresti lahku. Ühed ütleksid, et mingi propaganda on hea, demokraatlik ja vajalik kui teised ütleksid sama asja kohta,  et see on vale, diktatuuriline ning halb. Kumb ta siis on, võta nüüd kinni?

Kas äkki ka seesama minu blogi kisub juba propagandahõnguliseks? Eesmärk on, et seda ei juhtuks. Üritan kirjutada oma mõtetest siiralt ja ausalt, mingi tagamõtteta, neid kuidagi kallutatult esitada. Omamata eesmärki, kirjutada viisil, et oleks parem shanss kedagi nende mõtete ja minu seisukohtadega kaasa haakida ning oma seisukohti muutma saada. Õnneks ei ole ma ka ei ülikoolis ega mujal seda kallutatud kirjutamist ja haakimist, suunamudimist, nügimist ega müksamist kunagi õppinud, seega peaks ehk lihtsam olema. Lapsemeelselt lihtsa vastuse jõudsin vahepeal ka lauseteks formuleerida, küsimusele, milline propaganda on minu silmis hea, neutraalne või halb. Hea on juhtida tähelepanu millelegi heale ja kasulikule, näiteks reklaamida mõnda uut innovatiivset toodet, mis inimeste elu reaalselt paremaks muudab. Loogiline, et hea idee ja teostus ka tootjatele kasumit toob, seega win-win. Ei pea olema toode, võib olla ka mõni tore positiivne üritus jne, variante on palju. Neutraalne on kui ei tee ehk eriti midagi suurelt paremaks, kuid mitte ka halvemaks, näiteks mingi keskpärane vajalik toode, paljude konkurentide seast. Negatiivne propaganda aga teeb sellega kaasa minejale pikas perspektiivis kahju, lühidalt öeldes, ta saab petta. Saab eristada veel muidugi, kas negatiivseks osutunud suunamudimine oli selle tegijate poolt algul teadlikult "kliendile" negatiivse tulemiga ning vaid mingi oma kasu huvides või ehk sooviti parimat aga kukkus lihtsalt halvasti välja. 

Seega küsimus on oskuses vahet teha ja ära tunda, milline reklaam või mõjutamine on negatiivne, missugune aga hea. Loomulikult ei ole see kerge ning kõik me teeme selles vigu. Siinkohal on kohane võrdlus pokkeritõdedega, vigu teevad absoluutselt kõik, lihtsalt parimad mängijad teevad vähem ning väiksemaid vigu. 

 Kogu tänase jutu kokkuvõtteks seda ise üle lugedes jäi mulje, et positiivse hinde veaks ehk välja kui tegu oleks 7. klassi klassikirjandiga. Kes ikka enda üle esimesena naerab kui mitte ise. Järgnevates postitustes plaanin siis minna radikaalseks. Ehk jõuda juurte juurde, alustades üsna algusest. Püüdes seeläbi mõista ja ühtlasi ka enda jaoks konkreetsemalt selgitada, mis olid need protsessid ja sündmused, mis mõjutasid minu propaganda tõlgendamise radarit selliselt et minust on saanud antivaxer. 

Tekkis tuju jälle kirjutama hakata!

 

Aastad on möödunud, blogi on olnud varjusurmas. Kuna olen antivaxer, ei pääse mitu kuud kasinni, kõrtsi ega muude meelelahutusasutusse, siis on tekkinud piisavalt vaba aega, mida tekkis mõte sekka ka blogi kirjutamisega sisustada. Edaspidi ei plaani ma eriti kirjutada pokkerist, vaid eelkõige muudel, ühiskondlikel teemadel. Kui on põhjust, mainin sekka ka muidugi pokkerit ning omi mõtteid sellest. Lihtsalt ei viitsi mingit uut blogi looma hakata kui see on olemas. Samuti ei kavatse ma väheamalt esialgu siia mingit reklaami ega pr-i teha, et rohkem lugejaid saada-ausalt öeldes, mul suva, palju neid on ning ehk parem kui esimesed nädalad poleks ühtegi, kuni oma mõtted laiemalt kirja saan. Ei maini esialgu isegi lähematele sõpradele, et taas kirjutan. Kirjutangi rohkem enda jaoks, et omi mõtteid ja seisukohti analüüsida, samas ei näe ka üldplaanis midagi häbeneda, et vaid "sahtlisse" kirjutada.

Mure on laiemalt ühiskonna ning seal toimuva pärast, seoses rulluva covid-kriisiga. Nagu maestro Tõnis Mägil ning paljudel teistel. Seda ühiskonna lõhestamist on valus kõrvalt vaadata ning just selline omaette nokitseja ning rohkem vaatleja tüüp olen olnud lapsepõlvest peale. Eelistan kirjutada siia, mitte sotsiaalmeediasse, kuna ei soovi olla mingi tähelepanu- ega vaidluste-sopaloopimiste keskpunktis pidevalt. Enne kui hakkan avaldama oma mõtteid päevapoliitilistel teemadel, plaanisin kirjutada pikemalt enda elust ja kogemustest, ehk siis jõuda ühtlasi juurpõhjuste ning teguriteni, miks Naxerist sai antivaxer.

Katsun olla oma jutus mitte-sildistav ega otseselt solvav, kellegi suhtes. Mis ei tähenda kriitika puudumist, loodetavasti esineb ka paras annus enesekriitikat samuti. Püüan mõista ise ning kirjutatu läbi anda aimu ka teistele, miks olen selline nagu olen ning oman praegust antivaxeri maailmavaadet. Samuti üritan mõista neid, kes arvavad asjadest kardinaalselt teisiti. See ei tähenda kindlasti, et nad oleks seepärast kuidagi halvad inimesed. Võib-olla tõesti olen ma ise hoopis täiesti eksiteel, ka seda ei tahaks täielikult välistada. Ok, aitab sissejuhatusest ning hetkel ei viitsigi midagi pikemalt jahuda, edasi kui jälle tuju kirjutada on, alustan lugude seeriaga oma minevikust, alates lapsepõlvest, mis peaks heitma pilku, miks ja kuidas olen praeguseks siia punkti jõudnud.