Sunday, November 7, 2021

Algusaastad ENSV päikeselistes oludes

 

Sündisin kenal kevadpäeval 12. mail 1981.a Tallinnas. Tuleb tunnistada, et ega ma ise ei mäleta kui kena või milline see päev täpsemalt oli, kuid ema on nagu maininud, et oli täitsa ok. Vanemad olid mul kõrgharidusega, ema õpetaja, isa insener. Koduks sai isa Mustamäe korter, kus praegugi elan, algul vaheldumisi ema üürikaga Keilas. Esimene mälupilt, mis mul siiani meeles, oli siiski väga vara, olin ehk veidi üle aasta vana, viimaseid aegu, mil ema mind lapsevankris ringi kärutas, oli tõenäoliselt 1982. a suvi. Mäletan, et nägin maja siluetti ühel pool, ikka kodumaja, Mustamäe 5 korruseline paneelikas. Otse üleval helesinine taevas ning paremale poole ilmus äkki naisterahvas, kellega ema jäi maja nurgapeal juttu ajama. Liialdaksin kui ütleksin, et sain aru kõigest, mida nad rääkisid, veel enam selle mäletamisest. Siiski väidan kindlalt, et sain aru kui räägiti minust. Konteksti mäletan samuti, jutt oli, et poiss juba vankri jaoks liiga suureks kasvanud, varsti oht, et keerab end üle ääre, tuleb käru muretseda, millega teda lükata. Vaevalt ma siis taipasin, mis on käru või vankri äär, kuid need sõnad on meeles. Seepeale loomulikult tekkis eriline tähelepanuvajadus ning soov näidata, et neist aru sain ning vingerdasin agressiivselt vankri ääre suunas. Käru igatahes tuli ning mäletan ka selles istumist häguselt. 

Järgmised mälupildid pärinevad ajast, mil olin 3ne ning seonduvad peamiselt haiglate ja arstidega. Teadus oli jõudsalt arenemas isegi NSVL-s ning mingi rutiinse arstivisiidi käigus avastati midagi kahtlast ning saadeti täiendavatele uuringutele. Tulemuseks diagnoos: pulmonaalstenoos ehk maakeeli südame kopsuarteri ahenemine-kaasasündinud südamerike. Prognoos: oodatav eluiga ilma operatsioonita 15-20a. Seega näidustus opereerida, mida varem, seda parem. Opereeriti 1984.a oktoobris, Tartus, Maarjamõisa haiglas, nüüdses ülikooli kliinikumis. Mäletan, kuidas istusin opitoas haiglavoodil heatujulisena, seal tundus kõik nii põnev. Siis sain narkoosisüsti tagumikku. Operatsioon kestis väidetavalt mitu tundi, oli üks keerulisemaid südamelõikusi, mida sel ajal NSVL-s üldse tehti. Mõned aastad varem taolisi lõikusi veel ei tehtud, seega läks ilmselt õnneks, et ei sündinud mõni a varem. Kunstliku vereringe aparaadiga ühendatud, rindkere pikalt lahti lõigatud, süda välja võetud ning kirurgi käes, tehti sinna mingeid lõikeid, kirjeldati mulle aastaid hiljem seda protsessi. Tänapäevaks olevat sellise rikke parandamiseks väidetavalt leiutatud vähem invasiivsed meetodid. Aga Tartu Ülikooli vanakooli professor sai oma tööga siiski hästi hakkama ning mul tuli pilt uuesti ette. Väidetavalt küll 3 päeva hiljem kui pidanuks. Olevat tekkinud mingi allergiline reaktsioon ning ma polnud 3 päeva kunstlikust koomast välja saanud. Ühtäkki oli aga pilt ees ning mäletan, et olin käsist-jalust juhtmetega ühendatud ning kuskil üleval blinkisid punased ja rohelised tulukesed. Ümberringi käis nagu mingi sagimine. Järgmises mälupildis olin vist samas ruumis aga teises kohas. Segane värk. Sain sealt intensiivist siiski peagi tulema ja paar päeva hiljem olin juba mööda haigla koridori ringi tahtnud joosta. Kokku viibisin koos emaga seal haiglas siiski 2 kuud, tehti igasugu järelkontrolle ja taastusravi-võimlemisi ja asju. Rinna peal oli suur punane arm, kust mingil hetkel niidid välja võeti. Seejärel käisin iga poole a tagant, hiljem kuni täisealiseks saamiseni, korra aastas kardioloogi juures kontrollides. Selgus, et kõik oli ok ja rike oli parandatud. Ehk sai aju siiski operatsiooni eelsel ajal, mil südame veresoon ahenenud oli kahjustada? Või ehk operatsiooni või sellele järgnenud 3 päeva pikemaks veninud kooma ajal? Sel juhul ehk ei peaks kauem otsima vastust küsimusele, miks olen antivaxer. Siiski kaevan edasi ning püüan põhjuseid leida ka hilisematest aastatest.

 

 

No comments: