Täna, päeval mil neid ridu kirjutan, on oluline aastapäev. Keegi ehk mäletab, mille aastapäev? Vaevalt on meie seas enam inimesi, kes oleksid näinud ja mäletaksid sündmust ennast. Üha väiksem osa, eelkõige peale kasvava uue põlvkonna tõttu, kuid siiski veel rohkearvuliselt, on neid, kes mäletavad aegu, mil see aastapäev reaalselt eriti tähtis ning au sees oli. Seda tänu riiklikule kuvandile ja propagandale. Mis on propaganda? Definitsiooni saate kindlasti googlest, wikipediast või mujalt paari kliki kaugusel olevast käepärasest abivahendist. Mitmed mu pokkerisõbrad on lõpetanud ka TLÜ või mõne muu kõrgkooli, kus on kindlasti üritatud asja olemust ka laiemalt selgitada. Mina ei ole kahjuks või õnneks nendes loengutes ega aruteludes osalenud, kuid see on siin minu blogi ning seega püüan kirjeldada, mis see minu silmis on.
Minu silmis on propaganda, lihtsustatult öelduna, inimeste mõjutamine, rahumeelsel viisil, peamiselt sõnade jõul, otsese eesmärgiga panna inimesi oma vaateid ümber hindama, millegi osas soovitavat seisukohta võtma. See on väga oluline, riikides on olnud lausa propagandaministeeriumid ning eraldi -osakonnad selle eesmärgi teenistuses. Eelkõige siis totalitaarsetes riikides nagu natsi Saksamaa või NSVL. Kas siis nüüd, demokraatlikes riikides enam seda nähtust polegi? On see midagi vaid diktatuuririikidele omast? Minu arvates on taotluslik suunamudimine siiski täiesti olemas ning suures mahus igapäevaselt meie ümber. Kõik ei ole muidugi poliitiline propaganda, kuid kasvõi lihtsal telereklaamil on sarnane eesmärk. Ka tuntud pokkerisõprade seas on mitu reklaamiärimeest, turundajat-propagandatöötajat. See on meie igapäevase elu osa ning tihti ei pruugi kuidagi halb olla. Arutlus kisub keeruliseks, milline mõjutamine on siis halb või negatiivne, kust läheb piir? Kui püüaksin seda küsimust arutleda sotsiaalmeedias, tuues juurde konkreetseid, kuumemaid päevakajalisi näiteid, siis läheksid arvamused kindlasti suuresti lahku. Ühed ütleksid, et mingi propaganda on hea, demokraatlik ja vajalik kui teised ütleksid sama asja kohta, et see on vale, diktatuuriline ning halb. Kumb ta siis on, võta nüüd kinni?
Kas äkki ka seesama minu blogi kisub juba propagandahõnguliseks? Eesmärk on, et seda ei juhtuks. Üritan kirjutada oma mõtetest siiralt ja ausalt, mingi tagamõtteta, neid kuidagi kallutatult esitada. Omamata eesmärki, kirjutada viisil, et oleks parem shanss kedagi nende mõtete ja minu seisukohtadega kaasa haakida ning oma seisukohti muutma saada. Õnneks ei ole ma ka ei ülikoolis ega mujal seda kallutatud kirjutamist ja haakimist, suunamudimist, nügimist ega müksamist kunagi õppinud, seega peaks ehk lihtsam olema. Lapsemeelselt lihtsa vastuse jõudsin vahepeal ka lauseteks formuleerida, küsimusele, milline propaganda on minu silmis hea, neutraalne või halb. Hea on juhtida tähelepanu millelegi heale ja kasulikule, näiteks reklaamida mõnda uut innovatiivset toodet, mis inimeste elu reaalselt paremaks muudab. Loogiline, et hea idee ja teostus ka tootjatele kasumit toob, seega win-win. Ei pea olema toode, võib olla ka mõni tore positiivne üritus jne, variante on palju. Neutraalne on kui ei tee ehk eriti midagi suurelt paremaks, kuid mitte ka halvemaks, näiteks mingi keskpärane vajalik toode, paljude konkurentide seast. Negatiivne propaganda aga teeb sellega kaasa minejale pikas perspektiivis kahju, lühidalt öeldes, ta saab petta. Saab eristada veel muidugi, kas negatiivseks osutunud suunamudimine oli selle tegijate poolt algul teadlikult "kliendile" negatiivse tulemiga ning vaid mingi oma kasu huvides või ehk sooviti parimat aga kukkus lihtsalt halvasti välja.
Seega küsimus on oskuses vahet teha ja ära tunda, milline reklaam või mõjutamine on negatiivne, missugune aga hea. Loomulikult ei ole see kerge ning kõik me teeme selles vigu. Siinkohal on kohane võrdlus pokkeritõdedega, vigu teevad absoluutselt kõik, lihtsalt parimad mängijad teevad vähem ning väiksemaid vigu.
Kogu tänase jutu kokkuvõtteks seda ise üle lugedes jäi mulje, et positiivse hinde veaks ehk välja kui tegu oleks 7. klassi klassikirjandiga. Kes ikka enda üle esimesena naerab kui mitte ise. Järgnevates postitustes plaanin siis minna radikaalseks. Ehk jõuda juurte juurde, alustades üsna algusest. Püüdes seeläbi mõista ja ühtlasi ka enda jaoks konkreetsemalt selgitada, mis olid need protsessid ja sündmused, mis mõjutasid minu propaganda tõlgendamise radarit selliselt et minust on saanud antivaxer.
No comments:
Post a Comment