Tuesday, November 4, 2008

Väike filosoofianurgake.

Algselt oli mõttes kirjutada siin pikemalt eelmise nv Tartu cashgamest, kuid osalt sellega seoses tekkis mõningaid filosoofilisi mõtteid ning kirjutan pigem neist rohkem kui mingit pokkeritehnilist juttu seekord. Tartus muidu sõber backis mind ja teenisin mingi 1800kr omale ja samapalju sõbrale sealsest mängust. Võinuks ka hulga rohkem, kuid sain mitmed üsna räiged beadid sisse. Lauas oli muidu üsna lõbus reedel, kuni mõned mängijad sõna otseses mõttes kaklema läksid, mis vähemalt minu jaoks enam nii lõbus ei olnud. Üks neist oli sihke muidu normaalne, kuid väga põhimõttekindel vend, kes ei lase endale naljalt midagi halvasti öelda ega otseselt perse vms kohta saata ilma, et seda karistama kipuks. Mõningal määral austan seda põhimõtet ja pean sellistest inimestest lugu, samas teisest küljest tundub liigse agressiivsusena siiski see reaktsioon vahel. Ma olen täiega harjunud, et kuskil pokkerilauas mingid purjus jorsid midagi kobisevad ja mölisevad vahel, sh mu kohta. Hakata iga kord selle eest pasunasse andma vms seisu tekitama, sellisel juhul ikka tunduks väga raske siin planeedil normaalselt elada ja hakkama saada. Et jah...tuleb adjustida ning mul paks nahk, mistõttu mind pokkerilauas tõsiselt endast välja ajada ikka väga raske. Kui keegi nt lisaks verbaalsele provotseerimisele lõpuks nt õlle kaela valaks või miskit taolist, siis usun, et katkeks ka minu kannatus ja talle lõpuks kallale läheks, kuid kergelt seda läve igatahes ei ületa. Kui see õlle variant juhtuks avalikus kasiinos oleks ehk siiski kergem pöörduda turvamehe või manageri poole ja paluda lojus eemaldada.

Eile astusin üle jupi aja läbi pokernewsi jutukast ning seal tuli ka veidi juttu füüsilisest vägivallast. Taaskord seoses lohhgambleriga osalt. Oli arvamusi, et pidanuksin talle ammu pasunasse kütma vbl, mitte oma blogis halama midagi selle asemel. Aga ma ei poolda mingit füüsilist vägivalda sellistel puhkudel endiselt, kuna leian, et see ju ei lahendaks probleemi. Peaksin ma end kuidagi paremini tundma kui olen mõne hamba välja löönud vms? Ja oleks see ehk teda end paremaks muutma sundinud-kahtlen väga sügavalt selles. Füüsilisele vägivallale näen ma õigustust vaid enese või kellegi teise kaitseks taktikaliselt juhul kui keegi juba ründab vms ise rakendab füüsilist vägivalda. Sel juhul pole mujaoks vahet, kas ründaja on naine või kesiganes ja olen valmis tema taltsutamiseks ise füüsilist jõudu kasutama (mitte muidugi ebaproportsionaalselt jõulist peksmist vms kätte maksmist).

Mis veel Sandrisse puutub, siis oskan ma talle vaid soovitada maha suruda endas peituvat looma. See "loom" on peidus igas inimeses ja paremini läheb pigem neil, kes suudavad teda alla suruda ning tegutseda rohkem mõistusega. Alkohol ja muud "mõnuained" muidugi rahulikkusele ja mõistuslikkusele kaasa ei aita. Samuti tuletan meelde, et inimesed on võimelised asju andestama ning teevadki seda aja jooksul tõenäoliselt, vähemalt taolistel juhtudel nagu mingi raha üle laskmine nt. Seda eelkõige juhtudel kui süüdlane ise oma veast aru saab ja selle parandamise käsile võtab lõpuks. Ta on mulle ka ette heitnud, et kasutan nt taolist väljendit nagu lohhgambler ta puhul. Mumeelest küllalt tabav väljend ju ja see on juba ta enda teha hakata asju muutma suunas, et seda ei kasutataks enam. Rohkem ei kavase temast siin blogis kirjutada ka, vähemalt mitte enne kui ta selleks ise taas põhjust annab. Mulle nt otseselt taas mingit sitta keerates või miks mitte midagi head ja positiivset tehes vbl hoopis lõpetan ma siiski paremate lootustega ta teema.

Igasugune kadedus või kahjurõõm teiste, sh sõprade suhtes on ka inimloomusesse juba algselt kodeeritud paraku ning sellest üle olla ei pruugi alati kerge olla. Eks see käib ka osalt tollesama "looma allasurumise" juurde arvan. Ma igatahes võin uhkusega öelda, et ei läinud vihast siniseks või ei tundnud muid neg tundeid ranka viimast graafikut nähes nt:) Ega ei viitsigi hetkel rohkem filosofeerida kah siin aga edu selle "loomaga" ja loomulikult edu laudades!

7 comments:

Anonymous said...

Olen ise ka Tartlane ja paaril Olympicu turniiril käinud. Äkki räägiksid lähemalt, et mis seal siis ikka toimus. Mille pärast tüli jne?

Naxer said...

Ah olid vennad juua täis öösel cashilauas. Üks midagi ülbas ja mölises suht labaselt tolle rikkama ja soliidsema ja põhimõttelisema venna kallal ka noris, keeras tolle juba üsna üles, siis sai aru, et asi ohtlik ja kobis minema lauast. Seejärel tuli trepist mingi teine purjus jorss, kes ei teadnud midagi eelnevast ja istus selle vihaseks aetud venna kõrvale. 2 kätt sai mängida, siis ajas ta tolle tüübi õlle ümber ja seepeale veel torises ja provotseeris midagi kui teine seepeale veidi kurjustas...nu saatis üsna otseselt m...i tegelt isegi. Mispeale see püssirohutünn plahvatas lõplikult ja küttis molli, siis tampis veel jalaga otsa...kui teine vend taas püsti sai ei jäänud vastust võlgu jms...suht korralik andmine paar mintsa. Verd küll otseselt ei näinud ja siis turvamehed viskasid mõlemad välja lõpuks ja sel päeval vähemalt enam sisse ka ei lasknud.

Anonymous said...

Kahjurõõm tekib inimestel, kellel on madal enesehinnang ning kellel puudub igasugune motiveeritus ja eneseusk. Selleks, et saavutada edu, tuleb teha palju tööd.

Anonymous said...

Selleks, et kahjurõõmu poleks tuleb häid mängijaid stake-ida. Siis on rõõm mõlema õuel! Jõuluvanad on ka õnnelikud, et said lastele kingid kätte jagatud ja üksteisele turpi kütetud ... elu ongi ilus :)

Anonymous said...

korra pargis ka mingi tartu noormees rääkis, et tartu OLs nägi samuti, kuidas kaardilauas sõna otseses mõttes molli anti.
tundub, et selline pool-standard seal. selliste olukordade tekke võib osaliselt ka diilerite/manageri pooliku töö syyks panna imo. lastakse olukorrad kontrolli alt välja.

Anonymous said...

hea post!

Anonymous said...

tartus on üldse selle rahulikkuse ja viisakusega kehvasti minu meelest