Tere kool!

 

Sügisel 1988, jõudis kätte minu esimene koolipäev. Kooliks oli kodulähedane õppeasutus, praegune Arte gümnaasium. Algas kõik paraja segadusega, uutmistuhinas oli sealgi mingi uus moeröögatus, et klassid võiks olla 1. klassist alates mingi spetsiaalse kallakuga. Nii pandi mind esialgu kunstiklassi nimekirja. Anti igaks juhuks kätte ka suur paber ja pliiatsid ning kästi miskit joonistada. Selle katse ma igatahes feilisin täiega ning praagiti kunstiklassist välja kui andetu. Seejärel oli valida tavaklass ning spordiklass. Ei mäleta, mis vaimuhiiglase saatusliku otsuse tagajärjel see just nii läks, kuid leidsin end peagi spordiklassist. Pole raske arvata, mis seal peagi saama hakkas. Sinna olid loomulikult koondunud taas kõik piirkonna hundikarja tugevamad ning agressiivsemad isendid. Minul oli aga kehalises kasvatuses endiselt ettevalmistusgrupp, seega ei saanud kõike kaasa teha, mulle normid ei kehtinud ning eristusin kiirelt karjast. Loomulikult päädis see pidevate kiusamiste, löömingute ja skandaalidega. Äkki oleks pidanud joonistamisega ikka rohkem pingutama krt. Olukord teravnes üha, keeldusin taas karja liidritele allumast ning sattusin pidevasse konflikti, nii klassikaaslaste kui osade õpetajatega. Üha sagedamini voolas ka veri, nii enda kui klassikaaslaste ninadest ja nägudest. Mõni kutt oli eriti vihane norija ja kakleja, kes peksis märksa valusamalt ega hoolinud lasteaias kehtinud "koodeksist". Ta suutis ka minu mõnel korral lõpuks afektiseisundisse viia ja loomastuma panna. Mäletan episoodi, kus äsasin lõpuks harjavarrega, kuid ta sai eest ära ning tabasin teist klassivenda, kes mind ka küll sekka kiusanud oli. Verd tuli suhteliselt palju ja skandaal oli suur. Lõpuks oleksin kooli peaaegu põlema pannud, seda küll mitte otseselt tahtlikult. Olin peale kehalise tundi riietusruumist viimane lahkuja ning viskasin mõne kiusaja riided lambi otsa enne kui ära läksin. Lambid jäid põlema ning need läksid hõõglambi otsas kärssama, õnneks sattus õpetaja enne peale kui midagi hullemat juhtunuks. Eks ma läksin ka üle piiri, tuleb tunnistada, kuid seekord otsustasin igatahes vastu võidelda ja mitte alluda, ei kiusajate diktaadile ega ka õpetajatele-inkvisiitoritele, kes süüd vaid minus nägid. Võrreldes lasteaiaga olid klassiruumid väiksemad ning kiusamine toorem, seega lihtsalt eemale kõndida, muud teha tundus võimatu, seega tuli vastu hakata. Pärast intsidenti lambiga, kutsuti vanemad kooli ja õnneks leiti parim lahendus ning teisaldati mind spordiklassist tavaklassi. Oh üllatust, seal kõik muutus, õhkkond oli märksa sõbralikum ning sain kaklemise asemel õppimisele hakata keskenduma. Iroonilise vahemärkusena lisan, et põhikooliks 5. klassis pandi see minu klass kokku tollesama spordiklassiga, kus enne olin. Vanad "kamraadid" tulid ja irvitasid, et ega ma ikka ei pääse nende käest. See oli küll naljaga öeldud, suurim löömamees oli vahepeal istuma jäänud või erikooli saadetud, kõik olime suuremaks kasvanud ning saime põhikooli lõpuni ilma kaklemata läbi. Viimane tõsisem kaklus elus, toimuski mul tolleaegse algkooli viimase, 4. klassi lõpus ühe vene kutiga, kes seejärel taas istuma jäi. Järgmised 30a on mulle seni tõestanud, et on võimalik elada ka kaklemata.  

Õppeedukus oli mul algkoolis igati hea. Tunnistusel olid reeglina kõik neljad-viied, vahel tuli erandina mõni üksik 3 ka. Erilist kodus õppimise ega tuupimise harjumust ei tekkinud, piisas kui koolis kohal olin ning sai asjad selgeks ja tehtud. Olin siiski ka tihti haige, igasugu kõrvapõletikud ja viirushaigused kimbutasid sageli. Humanitaarainetes üldiselt piisas kui lugesin õpiku peatüki enne tundi läbi, seejärel haarasin asju lennult ning kui kehv päev oli, sain vahel ka nelja. Matemaatikaga olid vahel suuremad mured kui olin haiguse tõttu pikemalt puudunud taas, kuid algkoolis ei olnud ka sellega liiga suuri raskusi ning sain peagi järjele. Seega jäi parasjagu aega koolivälistele tegevustele, mida kirjeldan juba mõnel teisel korral.